Osalise tööajaga töö on midagi vähem kui täistööajaga töötamine, mida tavaliselt määratletakse 30–40 tunnini nädalas. Selle määratluse kohaselt on osalise tööajaga töötamine vähem kui 30 tundi nädalas. Ettevõtetes, kus pakutakse hüvitisi, mida seadus ei nõua, saab piiri täis- ja osalise tööajaga töötamise vahel määrata tööandja valitud viisil. Juriidiliselt volitatud hüvitiste puhul on vahetegemine siiski olulisem.
Näpunäide
Osalise tööajaga töö on vähem kui 30 tundi nädalas suurtele tööandjatele, kes peavad taskukohase hoolduse seaduse alusel tagama täiskohaga töötajatele tervisekindlustuse. Teistes olukordades võivad tööandjad esitada oma määratluse.
30 tundi taskukohase hoolduse seaduse alusel
Osalise ja täistööajaga töötamise eristamiseks on kõige asjakohasem föderaalseadus taskukohase hoolduse seadus, mis nõuab, et suured tööandjad jagaksid täiskohaga töötajate tervisekindlustuse rahalist vastutust. Seadus määratleb täistööajaga töötamise vähemalt 30 tundi nädalas või 130 tundi kuus. Ettevõtted, kes vastavad suuruse künnisele, peavad kas neile täiskohaga töötajatele pakkuma taskukohase tervisekindlustuse plaani või maksma trahvi kindlustuskaitse pakkumata jätmise eest. Föderaalvalitsus ei nõua üheltki ettevõttelt, olenemata suurusest, osalise tööajaga töötajate tervisekindlustuse subsideerimist, kes töötavad vähem kui 30 tundi nädalas või 130 tundi kuus.
Pole vahet õiglaste tööstandardite järgi
Õiglaste tööstandardite seadus, mis kehtestab föderaalsed eeskirjad palkade ja ületunnitöö eest maksmiseks, ei tee vahet täis- ja osalise tööajaga töötajate vahel. Töötajatele kehtivad seaduse sätted, olenemata sellest, kas nad töötavad 15 tundi nädalas või 50 tundi. FLSA andmetel ei saa tööandja maksta vähem kui 7,25 dollarit tunnis ega kehtivat osariigi kehtivat miinimumpalka, olenemata sellest, mitu tundi töötaja töötab. FLSA määrab ka alaealiste töölerakendamise parameetrid ning neid reegleid ei mõjuta ka see, kas töötaja ajakava vastab minimaalsele tundide arvule.
Tööandja valib vabatahtlikud hüvitised
Paljud tööandjad otsustavad pakkuda hüvitisi, mida seadus ei nõua, näiteks hambaravikindlustus ja tasustatud puhkuseaeg. Sel eesmärgil saab tööandja määratleda osalise tööajaga töötamise mis tahes viisil, mis on ettevõtte jaoks mõistlik. Kuid nende hüvede üks oluline eelis on töötajate moraalile panustamine ja töötajate ettevõttesse jäämise julgustamine. Kui tööandja määratleb osalise tööajaga tööd vähem kui 40 tundi nädalas ja ei laienda hüvitisi osalise tööajaga töötajatele, võib see poliitika tekitada halba tahet, mille tõttu jäävad töötajad vähem tõenäoliseks pikemas perspektiivis ettevõtte juurde .