Keynesi majandusteooria pärineb Suurbritannia majandusteadlaselt John Maynard Keynesilt ja sündis 1930. aastate suure depressiooni analüüsimisel.
Keynesi teooria ja klassikalise majandusteooria erinevused mõjutavad muu hulgas valitsuse poliitikat. Üks pool usub, et valitsus peaks mängima aktiivset rolli majanduse kontrollimisel, samas kui teine kool arvab, et majandus on parem jätta üksi enda reguleerimiseks. Mõlemal on tagajärjed ka väikeettevõtete omanikele, kui nad üritavad oma ettevõtte arendamiseks teha strateegilisi otsuseid.
Keynesi majandus ja majandus
Keynesi pooldajad usuvad, et kapitalism on hea süsteem, kuid vajab mõnikord abi. Kui ajad on head, töötavad inimesed, teenivad raha ja kulutavad seda soovitud asjadele. Kulutused elavdavad majandust ja kõik sujub sujuvalt. Kuid kui majandus läheb allamäge, muutuvad meeleolud.
Karmimatel aegadel hakkavad ettevõtted oma töötajaid sulgema ja vallandama. Inimestel pole raha, mida kulutada, ja nad püüavad päästa seda vähest, mis neil üle jääb. Kui inimesed kulutamisest loobuvad, kaotab majandus hoogu ja spiraalid jäävad allapoole.
Keynesi valitsuse sekkumise vaade
Keynesi teooria ütleb, et see on täpselt siis, kui valitsuse sekkumine on mõistlik. Kui inimesed ei kuluta, peab valitsus astuma sisse ja tühjuse täitma. Siiski on ainult üks probleem: valitsusel pole oma raha. Selle kulutamiseks peab see inimestelt ja ettevõtetelt raha ära võtma. Kõrgemad maksud ettevõtetele võtavad ära raha, mida muidu võiks ettevõtte kasvatamiseks kulutada rohkematele investeeringutele.
Klassikaline majandus ja vabad turud
Klassikalise majandusteaduse teooria on see, et vabaturud reguleerivad end ise, kui nad jäävad üksi. Turud leiavad oma tasakaalu ilma inimeste või valitsuse sekkumiseta.
Klassikalises majanduses on kõigil vabalt ja igale konkurentsile avatud turul omaenda huvide järgimine. Kui inimesed töötavad asju valmistades, saavad nad palka ja kasutavad seda palka muude toodete ostmiseks. Sisuliselt tekitavad töötajad kaupade ja teenuste järele ise nõudlust.
Valitsuse roll majanduses
Klassikalistele majandusteadlastele ei meeldi valitsuse kulutused ja eriti taunivad nad valitsuse suuremat võlga. Nad eelistaksid tasakaalustatud eelarvet, sest nad ei usu, et majandusele on suuremad valitsuse kulutused. Keynesiansil on valitsuse laenuvõtmine korras, sest nad on veendunud, et valitsuse kulutused suurendavad majanduse üldist nõudlust.
Töötus ja inflatsioon
Keynesi entusiastid pooldavad valitsuse osalemist ja on rohkem mures inimeste pärast, kellel on töökoht, kui inflatsiooni pärast. Nad näevad töötajate rolli selles, et nad kasutavad oma võimeid ühiskonna heaks panustamiseks. Keinslased ei muretse kaupade maksumuse ega valuuta ostujõu pärast.
Klassikalistel majandusteadlastel on töötuse pärast mure, kuid nad on rohkem mures hinnainflatsiooni pärast. Suurimat ohtu majanduse tugevale pikaajalisele kasvule peavad nad inflatsiooniks. Klassitsistid usuvad, et majandus otsib alati täistööhõive taset. Nende arvates tuleneb töötus valitsuse sekkumisest vabaturule või monopoli olemasolust tööstuses.
Hinnad ja turumõjud
Klassikalised toetajad soovivad turgu, mis saaks vabalt leida oma pakkumise ja nõudluse taseme. Nad usuvad, et hinnad peaksid kõikuma vastavalt tarbijate soovidele. Turg kohaneb toodete puuduse ja ülejäägiga. Keinslased usuvad, et hinnad peaksid olema jäigemad ja et valitsus peaks püüdma säilitada hindade stabiilsust. Nad sooviksid, et valitsus mõjutaks inimesi ja ettevõtteid hindade kindlaksmääratud vahemikus hoidmisel.
Majanduse tulevane kasv
Peamine erinevus keyneslaste ja klassitsistide vahel on see, kuidas majanduse tulevast kasvu ennustada ja ravida. Keinslased keskenduvad lühiajalistele probleemidele. Nad näevad neid probleeme otsese murena, millega valitsus peab majanduse pikaajalise kasvu tagamiseks tegelema.
Klassitsistid keskenduvad rohkem pikaajaliste tulemuste saavutamisele, lastes vabaturul kohaneda lühiajaliste probleemidega. Nad usuvad, et lühiajalised probleemid on lihtsalt konarused teel, mille vabaturg lõpuks ise lahendab.
Kas Keynesi või klassikalised majandusteadlased on oma seisukohtades õiged, ei saa kindlalt kindlaks teha. Ettevõtete omanikud peavad kasutama poliitikute ja ettevõtete juhtide tegevust suunaviitadena, et aidata neil oma ettevõtte kasvu osas ise otsuseid langetada.